Kodused asjad, Eesti Raamat, 1987

Tiia Toomet

Lohemadu on meie kööki tulnud. Kui ema gaasikraani lahti tegi, puges ta torudest gaasipliidi sisse. Seal ta nüüd varitseb, millal saaks tuld pursata. Veel on pliidinupud kinni, veel on lohe kõik neli suud suletud. Tarvitseb aga emal nuppe puutuda, kui kohe lahvab üks leek teise järel. Seda ema just ootabki. Ema tõstab gaasipliidile panne ja potte, katlaid ja kanne – puhu, tee soojaks! Gaasilohe pliidi sees puhub ja ema pliidi ees kallab, lõikab, segab, saputab. Kui ema köögis talitab, lõõmavad kõik tulesuud, ahjukõht õhkab kuuma, aur teeb aknad uduseks ja koogilõhn seguneb praetud sibula lõhnaga. Emal pole lohe ees mingit hirmu. Gaasilohe on emale taltsas. Ema õpetuse järgi keedab lohe suppi, praeb kotlette, küpsetab maitsvaid suhkrukooke. Ometi ei tohi lohet kunagi päriselt usaldada. Lohe ei ole lõplikult taltsas, lohel on varuks mitmeid salavigureid. Kui gaasilohe tunneb, et teda piisavalt ei valvata, kustutab ta tule poti alt ja puhub välja mürgist hingeõhku. Lohe hingeõhku pole näha, ainult halba lõhna on tunda. Lohe hingeõhk teeb inimesed haigeks. Tikutulest loheaurud plahvatavad ja sünnib õnnetus.

Hirmulood lohest tulevad meelde siis, kui oled kodus üksinda. Kui suured jäävad hilja peale ja ema käskis kartulid ja teevee ise soojaks teha. Siis on natuke kõhe küll: kas teed ikka kõik õigesti. Äkki tunneb gaasilohe pliidi sees ära, et sina pole harjunud teda käsutama, mis siis saab? Ei tunne lohe õnneks midagi, puhub aga igapäevasel moel leegi panni alla. Varsti hakkavadki kartulid särisema ja vesi kannus kahisema. Lohe on oma töö teinud, nüüd võib ta minema saata. Kui gaasikraani ja pliidinupud kinni keerad, roomabki gaasilohe kuulekalt torudesse tagasi. Gaasipliit on jälle tühi. Köök on taas mõnus ja sõbralik. Nüüd ruttu tassid-taldrikud kapist välja ja võidki praekartulitel hea maitsta lasta. Ja maitsevad küll, miks ei maitse!